Kujutav kunst: maalikunst, skulptuur, graafika tarbekunst- t


kaminatel ja kahhelahjudel



старонка9/11
Дата25.04.2016
Памер0.54 Mb.
#29194
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10   11

kaminatel ja kahhelahjudel – must, tumepruun, tumeroheline glasuur. Eriline koht tarbekunstis

neil kahhelkividel– reljeefne lillornament ning rohelised figuraalkujundid mustal pinnal. Valged

sinise maalinguga kahlid sisse toodud – pilditsuklid piibliteemadel, inimstafaažiga maastikupildid

voi žanristseenid. Ahjud muutuvad fajansspildiseinteks ruumides – nn hollandi (Delfti) ahjud juba

kohalik toode. (Tallinna pottseppmeitser Belau).

Stuki kasutamine interjooris.

Puuskulptuuri ja –nikerduse suurim oitseaeg. Uus ajakohane sisustus kirikutele – altarid,

kantslid, pingistikud, vaarid, epitaafid, vapid jt.kaunistuseks umarplastiline skulptuur.

Profaanhoonetele valis- ja siseelemendid - uksed, aknapiirded, karniisid, paneelid, friisid, moobel.

Pahkmikstiil! –oitseaeg seotud Andreas Michaelsoniga.. Hiljem akantusmotiivid.

Korgbaroki puuskulptuuri suurim meister Christian Ackerman (suur vappepitaafide kogu Tallinna

Toomkirikus!)



Barokkehitised ja sisekujundused – baroklik Narva (hollandiparases stiilis) havis II

maailmasojas, maju ei taastatud ja lammutati noukogude ajal (valjaarvatud raekoda).

Kuressaare raekoda ja vaekoda.

Kadrioru loss (itaalia stiil)

Moisahooned - Palmse jt.

Kullassepakunstis uus oitseng parast hiliskeskaega.

Hobedast veini- ja ollekannud, suured kaanega pokaalid (nn tsunftipokaalid ) , ehisvaagnad, serviisid,

kuunlajalad, ehted. (Kirikunoud valmistatud rohkem vanades traditsioonides.) . Uldvormid

enamasti minevikust, uus ajakohane barokk avaldub rohutatud dekoratiivsuses ja toredusetaotluses

– kontuuride ja profileeringute liikuvus, ornamentaalne ja figuratiivne dekoor.

Uus nahtus - nn talurahvahobe: hobeehted - soled, krollid, sormused, ketid, pandlad. Salitasid

moningal maaral etnograafilise ilme, jargides vanu eesti rahvakunsti vormitraditsioone.

NB! MUSTPEADE VENNASKONNA HOBEDAKOGU



Kunstiline vasetöö –analoogiad kullassepakunstiga. Eriti arvukalt esindatud kirikutes –

kroonluhtrid, seinabraad, kuunlajalad, vaagnad. Vasetoo jargi noudlus suur – tsunft eraldus

iseseisvana Tallinnas 1650.aastal.

Tinavalu – kunstiliselt samuti heal tasemel. Lauanoud, korged tsunftipokaalid, moodsad madalad

kannud, kuunlajalad, vaagnad jm.Pidulikud tinanoud jargisid taielikult rahvusvahelise baroki

stiilinoudeid.(18.saj lopus asendas portselan tinanoud)

Monel maaral elavnes ka klaasehistöö Hüti klaasimanufaktuur Hiiumaal (1628 – 1664).



ROKOKOO esines Euroopas aastail 1730-1770/80, Eestis avaldus

esmajoones detailide kujunduses

Tisleritöö – rippuvad roosivanikud, nikerdatud kapiteelid, looklevate piirjoontega uksetahvlid,

trepikasipuud jms. Valitseb orvandimotiiv(rokai).



Stukkornamentika .

Portselan – nimekaim oli 18.saj.lopus tegutsenud C. Ficki fajansivabrik Tallinnas. Stiililt puhas

rokokoo (rokaimotiiv, puuviljakobarad, kullusesarved, delfiinid jt. polukroomseks maalitud

motiivid.) Eelistatud varvikombinatsioonid roheline-kollane, mangaanpunane-kollane.

Nahakunstis – kesksel kohal endiselt Weisside perekond. Adam Weissi poeg Jochim Weiss vanem

– silmapaistvaim koitja Tallinnas.(koiteid sailitatakse Eesti Akadeemilises Raamatukogus)

1766 – loodi Tallinna Koitemeistrite Amet – ametivanem Johannes Boldt.

Ka Narvas tegutses oma trukikoda – seaded viidi 1704.a. Pohjasoja kaigus Moskvasse.



Rokokoo sisekujundus – esindab Sagadi mõis, restauraatoriks sisekujundaja Leila Partelpoeg.

Parim naide oli Poltsamaa lossi sisekujundus, mis havis II maailmasojas.



KLASSITSISM 18.saj.80-ndad kuni 19.saj. keskpaik

Klassitsism asendas baroki 1780-ndatel.

Barokiga oli loppenud materjalide tootlemise traditsiooniline jarjepidevus. Klassitsism torjus valja

ka sellised kodumaised materjalid nagu paas ja puit. Samas mojutas ka aadlikultuuri langus

Klassitsistlikud naited moisate arhitektuuris ja sisekujunduses – Saue, Ragavere(varaklassitsitlik),

Saku, Raikkula, Riisipere (korgklassitsism), naited Tartu linnas: Ulikooli peahoone, Vana

Anatoomikum, Tahetorn, Tallinnas Kohtu tn.8.

Eesti ampiir (19.saj. II pool) on uldiselt sisekujunduses biidermeieri mojuga – restaureeritud on

Leila Partelpoja poolt Kreutzwaldi muuseumi sisustus, Tartu Linnakodaniku maja .

Historitsismi ja neostiilide näited –Alatskivi ja Sangaste moisahooned, neogooti – Suurbritannia

losside stiilis, Tartu toomkiriku raamatukogu hoone (praegu Ulikooli muuseum).



Kaks kunstikeskust – Tallinn ja Tartu (Tartu Ulikooli joonistuskoolis 1803-1891 esmakordne

voimalus saada Eestis kunstiharidust, 1803.tuli toole joonistusopetaja).

19.saj. eestlastest kunstnikud tootasid pohiliselt valjaspool Eestit ja voortellijatele

1880. aastatel alanud venestamispoliitikale vastandus eesti rahvuslik liikumine ja eestimeelse

haritlaskonna kasv (vrdl. ka rahvusromantistlik liikumine Pohja –Euroopas: 19.saj. kui

rahvusriikide kujunemise aeg, Norra riiklikud iseseisvuspuuded ja viikingiaja rahvakunsti ilmingud

kujundusstiilides, Soome kunsti roll vaimse vastupanu osutajana johkrale venestamispoliitikale.)

20.SAJAND

Sajandi alguses - rahvuskultuuri arengu hoogustumine.

(Ateljeekoolid – Kristjan Raud ja Ants Laikmaa

1905.- “Noor-Eesti” ruhmituse loomine.

“Pallase” kunstikooli asutamine 1919.a.)

Stieglitzi Kunstikool – keskastme kunsttoostuskool Peterburis (asut.1876) andis aastast 1904. ka

tarbekunstniku diplomi. Palju eestlastest oppureid.

Oppesusteem voeti eeskujuks Riigi Kunsttööstuskoolile.



Eesti tarbekunstist kui professionaalsest kultuurivaldkonnast saab rääkida alates möödunud

sajandi 1920-30. aastatest, mil see talupojakultuurist ja baltisaksa käsitööndusest rahvusliku

eneseteadvuse tõusuga esile kerkis ja endale kindla tee rajas ning oli edukas nii kodumaal kui

rahvusvahelistel näitustel.

Tarbekunst ja disain on olnud eesti kontekstis (aga ka laiemalt) alad, mis on vaga lahedased ja

poimunud. Rahvusliku tarbekunsti ajaloos voib eristada uldjoontes jargmisi perioode:

1.Tugeva aluse loonud Kunsttoostuskool

2.Stalinistlik periood – noutud kohustuslike kunstivotete kasutamine

3.Kunsti joudmine toostusesse, 60-ndate stiliseeriv stiil, op ja pop-kunsti mojud, mangud ja

katsetused uute materjalidega ja tehnikatega - eesti tarbekunsti uuenduste aeg. 4.Loodustemaatika

ja rahvuslike tunnete valjenduse esiletous alates 70-ndatest.

Samas jaavad oluliseks ka ajast aega olulised klassikalised tarbekunsti kvaliteedid: erinevate

materjalide ja tehnikate rakendamise laiahaardelisus ning meisterlikkus, ideed ja orientiirid.

Aktiivne ja sustemaatiline eesti tarbekunsti kogumine muuseumikogudesse algas 1950. aastate

keskel ning pikka aega keskenduti valdavalt unikaalloomingule. 2000. aastal alustati disainikogu

loomisega, et talletada eesti tootekujunduse naidiseid.

Ehkki muuseumi kauaaegne kogumispoliitika prioriteet oli unikaalne tarbekunstiese, on kogudesse

sattunud ka seeriatootmiseks moeldud esemeid. Nii on muuseumil arvestatav sojaeelse

tootekujunduse naidete kogu: N. Langebrauni ja J. Lorupi vabriku toodang, unikaalne kollektsioon

A. Taska tookojas loodust, lisandub Lutheri mooblivabriku toodangut puudutavaid materjale.

Noukogude perioodist kuulub muuseumile Tarbeklaasi mahukas esemekogu, samuti pikka perioodi

holmav Kunstitoodete Kombinaadi ARS keraamikatoodangu naidete ja nahkesemete kavandite

kogu ning samas kujundatud ehteid.(ETDM)

J. Lorupi klaasivabrik (1924-1940)

J. Kopf kullassepa töökoda (1928-1940)

N.Langebrauni portselanitöökoda (1933-40)

Kunstifondi kunstitoodete kombinaat ARS

KERAAMIKA, PORTSELAN



Géza Jakó “Eesti savitöösturite käsiraamat, 1933.” Ülevaade savitööstusest 20.saj.alguses - !

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi keraamika- ja portselanikogus on uksikesemeid ning

komplekte arvel ule 3000, autoreid voi tootjaid aga 130 ringis.

Keraamikakogu tuumikuks on Eesti professionaalsete keraamikute looming 20. sajandi 50. aastatest

tanapaevani.

Kollektsiooni vanemad tööd on 19. sajandist (näiteks tartlannast maalikunstniku Julie Hagen-



Schwartzi kaks vaasi).

Koigest tosinkonna puhul on tegu Eesti aladelt parit nn tundmatu tegija voi tootja valmistatud

esemetega (setu pott, laelamp vms). Algusest peale on kogu komplekteerimisel raskuspunkt lasunud

korge kunstivaartusega ainesel ja seetottu on ajalooline parand (kuivord seda keraamika ja

portselani osas Eestis alles ongi) jaanud tagaplaanile.

Eesti Kunstimuuseumi sõja ajal hävinud tarbekunstikogu dokumentatsiooni taastamist alustas



1950. aastal üks eesti esimesi kutselisi keraamikuid Juuli Suits, kelle erialaopingud leidsid aset

mitmel pool Euroopas. Toonases inventariraamatus on tema enda toode korval taas arvele voetud

juba Riigi Kunsttööstuskoolis keraamikaõpinguid alustanud ning hiljem nii seal kui ERKI-s

õppejõuametit pidanud Valli Elleri keraamikat.

Lisaks Riigi Kunsttoostuskooli opilastoodele (keraamika, portselanimaal) on ETDM-i

kollektsioonis skulptor Jaan Koorti 1920. aastate lõpus ja 1930. alguses loodud

kõrgkuumuspõletuse läbinud elegantseid vorme, millel on olnud teedrajav mõju eesti

keraamikatraditsioonile.

1960. aastate haku tousulaine kannab moodanikku 1950.aastate pealesurutud kaanonid . Loometeed

varem alustanutele (Aino Alamaa, Ellinor Piipuu, Mari Rääk) saabub taiendus uute innustunud

andekate kunstnike naol (Lydia Jõõts, Helene Kuma, Evi Mardna, Jutta Matvei, Ingrid Nõges,

Imbi Ploompuu, Elgi Reemets, Aurora Tippe jt), kelle looming moodustabki tollase eesti

professionaalse keraamika tuumiku.

Peagi nendega jark - jargult liituvad noored (1960. aastatel Made Evalo, Luule Kormašova, Tiiu

Lass, Anu Rank-Soans, Naima Uustalu, Mall Valk ja 1970. aastatel Anne Keek, Marget Tafel,

Helle Videvik, Viive Väljaots jt) rikastavad kujunenud uldpilti ja haaret.

1970. aastaid iseloomustab suuremootmeliste ruumi ilmestamisel kaasa raakida ihkavate vormide

ja pannoode voidukaik (Leo Rohlin, Saima Sõmer).

Ilus (tarbe)vorm pole enam omaette eesmark, pigem maailma motestamise vahend. Uudselt mojub

disainisobraliku lahenduse otsing (Leo Rohlini serviis).



1970. aastate lõppu ja 1980. algusesse jääb ühe suunana ka popiresonantsist kantud

loomepalang (Mai Järmut, Irja Kändler, Ülle Rajasalu), mis kiirendab eesti keraamika

integreerumist maailma uldisesse kultuuripilti.



1990. aastatel suveneb liikumine suurema avatuse ja taiustuva tehnilise virtuooslikkuse suunas

(Ingrid Allik, Sergei Isupov, Urmas Puhkan, Annika Teder, Anne Türn jt). Juba tuntu ja

labiproovitu taustal ilmub uha enam autorile eriomaseid lahendusi. (Tarvitama hakatakse moistet

“autoritehnika”.) Sajandi lopul on soositud mitmekesisus, mis voimaldab keraamikuil oma

isikuparast loomelaadi raskusteta suvendada. Kontaktid muu maailmaga tihenevad, seda kajastab ka

ETDM-i kollektsioon.

ETDM-i portselanikogu koosneb loviosas imporditud toorikutele maalitud taiestest. See kehtib nii

Riigi Kunsttoostuskoolis tehtu kui ka Nikolai Langebrauni Portselanimaalimise Tookojast parit

museaalide kohta.

Vaid vahestel autoritel (Anu Ivask, Karin Kalman, Aigi Orav) on onnestunud vorme luua.

Tanu Juri Kuuskemaale kuulub kollektsiooni 18. sajandi lopus Poltsamaal tegutsenud

portselanivabriku enamasti sinise lilldekooriga kaunistatud esemeid.

1970.- 80. aastad olid viljakad eeskatt tanu Kunstitoodete Kombinaadi ARS portselanimaali ateljees

tehtule. Sealsete portselanimaalijate ja autoritiraažikunstnike (Eve Hallenberg, Reet Moor,

Susanna Otema, Evi Rass, Krista Virkus jt) loomingu paremik ongi ETDM-i kollektsioonis tallel.

Neil koigil on oma valjakujunenud kunstnikukaekiri.

Teistest sootuks erinevad on Indrek Hirve Leningradi Lomonossovi-nimelises portselanivabrikus

valminud glasuurialuse maalinguga tood.

Varem alustanuist on meeldejaavalt omanaolised Adamson-Ericu vaikeseformaadilised rutmika

dekooriga plaadid ja Ilse Lepiksoni varvikontrastidele ules ehitatud nousid kattev pingestatud

ornament. (ETDM)

Eesti I Portselanitoostus1932(?) – 1939

AS Savi 1920 – 1940

ENSV Riiklik Kunstiinstituut 1951 – 1989



Nikolai Langebrauni Portselanimaalimise Töökoda 1928 – 1940

OU Kodukasitoo 1939 – 1940

Poltsamaa Portselanivabrik 1782 – 1800

Riigi Kunsttoostuskool 1914 – 1940

Tartu Naisuhingu Kasitookool 1919 – 1944

Jutta Matvei raamat “Keraamika, mu arm”, Tallinna Raamatutrükikoda 2004.

Teos keskendub kunagise Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee ajaloole 1948-1970.a. ja

tiraažitoodangule, unikaalloomingut ei ole uuritud.

Eesti “toostuslikust kunstkeraamikast” ning portselani vallas tegutsejaist ja sealseist kunstniketeostajate-

ahjumeistrite toost ning koolitusest pole just palju teada. Jutta Matvei raamat aitab olnut

moista.


Raamatu autor Jutta Matvei on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Keraamikute Liidu liige; 13 aastat

tootas ta Kunstitoodete Kombinaadi keraamika ateljee kunstilise juhina ja ligi 2 aastakummet

Kultuuriministeeriumi kunstiosakonna juhatajana. Tegevkeraamikuna on raamatu autor esinenud

paljudel tarbekunstinaitustel nii kodu- kui valismaal.



Leo Rohlin Keraamika käsiraamat, EKA 2003.

Eesti Kunstiakadeemia professor, keraamikaosakonna juhataja.

Rohlini Keraamika kasiraamatus leiduvaid glasuuri koostamise retseptitabeleid kasutades saab

konkreetsete huvitavate glasuuride saamist uritada.

35 aastat Kunstiakadeemias jarjepidevalt oppejouametit pidanud kunstnik on oma pohitoo korvalt

unikaalloomingu vallas korda saata joudnud hammastavalt palju.

Leo Rohlini loomingus on vormi - ja glasuuriotsingud kulgenud kasikaes.

Voib todeda, et koik uleliigne on eemaldatud – teabekandjaks on jaanud vaid vorm ja glasuur.

Uldistuse ajatu lihtsus on Leo Rohlini kui klassiku loomingus pohiline.

KLAAS

Klaasi on Eestis valmistatud alates 1628. aastast, mil alustas tegevust Huti klaasikoda Hiiumaal.

Labi aegade on Eestis tegutsenud vahemalt 54 suuremat voi vaiksemat klaasitoostust, mis erinevatel

perioodidel on tootnud nii lihtsaid rohekast — nn vosaklaasist — pudeleid kui lihvitud peegleid ja

peeneid kristallesemeid.

Eesti rahvusliku klaasitoostuse sunniks voib pidada Eesti iseseisvumisele jargnenud aega. Olulisim

roll Eesti klaasitootmise ajaloos oli Johannes Lorup il (1901-1943) ja tema loodud klaasivabrikul.

See oli esimene moodne klaasi tootmise ettevote Eestis, kus tegeldi tootmise moderniseerimise ja

toodangu sihiparase arendamisega. Esimesena Eestis hakati J. Lorupi vabrikus valmistama

poolkristalli ja kristalli, anti valja tootekatalooge ja hinnakirju, markimisvaarne osa toodangust

turustati valismaal.



Agnes Ney loomestiil J .Lorupi klaasivabrikus

Järvakandi klaasitööstus.

Tartu klaasitööstused 1930. aastatel

1930. aastatel tegutsenud väikesed kristallilihvimistöökojad Tallinnas

Klaasehistoo uks nooremaid professionaalse tarbekunsti alasid Eestis.

Eesti professionaalse klaasikunsti sunniaastaks voib lugeda aastat 1936 , mil tollases Riigi

Kunsttoostuskoolis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) loodi klaasieriala.

Riigi Kunsttoostuskooli klaasiosakonna rajajaks peetakse Maks Roosma d (1909-1971). Roosma

lopetas 1936. aastal Riigi Kunsttoostuskooli graafika erialal, kuid teda hakkas graafika asemel

huvitama hoopis klaasikunst. Roosma voitis kuldmedali 1937. aasta Pariisi maailmanaitusel

graveeritud vaaside eest ning sellest sai oluline tahis mitte uksnes tema isiklikus loomingus vaid

kogu Eesti klaasikunstis. 1938. aastal sai Roosma'st klaasikaunistusosakonna juhataja.

Ajaloost (ETDM´i tekst)

Eesti klaasikunsti mojutasid algaastail koige rohkem Pohjamaade (Soome, Rootsi) ja Tšehhi

klaasikunst. 1938 – 1970 juhatas klaasikunsti kateedrit Maks Roosma (1909 – 1971), kes oli

klaasikunsti oppinud Tšehhimaal. Roosmat voib pidada eesti klaasikunsti rajajaks, kuna tema pani

aluse professionaalsete klaasikunstnike ettevalmistamisele Eestis. Roosma viljeles peamiselt

graveerimistehnikat, tema tehniline ja kunstiline tase oli taiuslik. ETDM-i ekspositsioonis on valjas

tema loomingu paremik: taldrik “Virgo” (1956), vaas “Sonajalaoie valvur” (1958), “Veealused”

(1958) jm.

Roosma esimestest opilastest ja uhtlasi eesti klaasikunsti klassikutest voiks nimetada jargmisi

kunstnikke: Helga Kõrge, Ingi Vaher, Mirjam Maasikas, Pilvi Ojamaa, Silvia Raudvee, Leida



Jürgen, Eino Mäelt, Peeter Rudaš. Neli esimest kujundasid 1950. – 1980. aastateni klaasitehase

Tarbeklaas toodangut.



Pilvi Ojamaa on ainuke eesti klaasikunstnik, kes on labi aastakumnete jatkanud Maks Roosma

alustatud oilsa, kuid keerulise graveerimistehnika traditsioone. Ojamaa on graveerinud peamiselt

graatsilisi naisakte, voimlejaid ja portreid (eksp vaas “Nukrus”, 1976).

1960.-70. aastad

Kuna noukogude perioodil olid Eesti klaasitoostuse voimalused piiratud, siirdusid mitmed eesti

klaasikunstnikud (L. Jurgen, L. Pold, S. Raudvee, K. Vaks) 1950.-60. aastatel toole

vennasvabariikide klaasitehastesse. 1970. aastatel kasutasid noored klaasikunstnikud oma ideede

elluviimisel aga Valgevene voi Ukraina klaasitehaste loomingulisi baase. Seetottu on 1960.-70.

aastate kuumtootluses loodud klaasvormide juures paratamatult tunda moningast slaavi maitsele

vastavat detailide lopsakat voolavust.

Kuid uldiselt jaab eesti klaasikunsti iseloomustama ikkagi lakooniline ja lihtne vorm. Seda naitavad

ilmekalt Silvia Raudvee hea proportsioonitunnetusega loodud komplektid. Tehnikatest kasutab

kunstnik vordse eduga nii saraloiget kui teemantgraveeringut (eksp “Kontrast”, 1969; komplekt

“Metsnelk”, 1969).

Eino Mäelt alustas tehases Tarbeklaas kunstnik-eksperimentaalpuhujana. Tema eesti klaasi

klassikaks saanud vormid on range geomeetrilise vormiga lailihvis teostatud dekoratiivsed vormid,

kus paksu klaasimassi sees saravad erksad punased ja rohelised toonid (eksp “Suvised ohtupoolikud

Meleskis”, 1974; “Lainemurdjad”, 1976).



Peeter Rudaš on olnud aktiivne otsija vormi ja tehnika vallas (eksp “Kivi”, 1980). Varvilise klaasi

kasutamisel on alati head varvi- ja vormiharmoonia tundmist ules naidanud



Maie-Ann Raun (eksp komplekt “Kahele”, 1969).

1980.-90. aastad

M.-A. Raun jatkas M. Roosma pooleli jaanud klaasikunstnike koolitamise tood. Tema opilastest on

praeguseks tuntuks saanud nii meil kui ka raja taga Kai Koppel, V.-A. Keerdo, Eha Henning, Rait

Prääts, Ivo Lill, Eve Koha, Mare Saare jt.

Koigi nende loomingut naeb ka muuseumi ekspositsioonis.



K. Koppel on loonud huvitavaid vorme kuumtootluses (eksp “Musteerium”, 1989).

R. Prääts on teostanud suuri vitraaži tellimustoid. Tema huvitavad ja mitmekihilised

klaasobjektid on toonud dekoratiivsesse tarbekunsti ka sisulise allteksti (eksp “Aknad”,

1999; “Ehitus”, 2002).

I. Lill loob stiilseid ja ponevaid liimitud tahvelklaasist objekte (eksp “Roheline torn”, 1986;

“Viiv”, 1995), mis on tahelepanu aratanud ka valismaal. Ivo Lill on saanud Kristjan Raua

nim preemia (1999) ja hobemedali Kanazawa rahvusvahelisel klaasinaitusel Jaapanis (2001)

objektide “Sihtmark” eest.



M. Saare looming esindab klaasikunsti delikaatset ja minimalistlikku suunda, kus peentes

varviharmooniates ja joontegraafikas peituvad kunstniku otsingud moodunud voi veel



avastamata kultuuride vallas (eksp “Margid”, 2001).

Klaasikunstnikud Pilvi Ojamaa ja Leida Jürgen (naitus„ELAAN” 16.06 – 13.08.2006)

Mõlemat kunstnikku iseloomustavad kaks ühist joont – töö klaasivabriku kunstnikuna ja

unikaalloomingus armastus graveerimistehnika vastu.

Esitatud on erinevad tahud kunstnike loomingus: klaasitehastele disainitud serviisid ja

lauanõud, lõike- ja lihvimistehnikas kristallvormid, kuumtöötlustehnikas värvilisest klaasist

ja kristallist unikaallooming ning oma detailipeenuse ja meisterlikkuse poolest

ahhetamapanevad graveerimistehnikas kristallvaasid ja -vormid.

Kaunikõlaline sõna elaan peidab endas mõisteid „hoog”, „ind”, „vaimustus”, mis saavad

nähtavaks Pilvi Ojamaa meisterlikult graveeritud naisfiguuride dünaamilistes poosides ja

Leida Jürgeni lüürilistes loodusteemalistes kompositsioonides.

Pilvi Ojamaa lõpetas ENSV Riikliku Kunstiinstituudi cum laude prof. Maks Roosma

õpilasena 1956.a., kelle juhendamisel omandas ta täiusliku graveerimistehnika. Aastatel

1956-58 töötas Leningradi Kunstilise Klaasi tehases kunstnik-graveerijana. Aastatel

1965-1991 töötas kunstnikuna tehases Tarbeklaas Tallinnas, kus tema disainitud tarbenõud

juba 1960. aastatel muutsid tehase toodangu märksa funktsionaalsemaks ja kaasaegsemaks.

Unikaalloomingus viljeleb graveerimistehnikat, kus suure meisterlikkuse on saavutanud

hoogsas liikumises oleva kauni naisekeha kujutamisel. Tänapäeval on ta ainuke eesti

klaasikunstnik, kes valdab täiuslikult vaskkäia sügavskulpturaalset e. intaljograveeringut

kristallil. Seda haruldast ja suurt meisterlikkust nõudvat tehnikat on ta ka aastaid õpetanud

Eesti Kunstiakadeemia klaasieriala tudengitele.

Valik tunnustusi: 1958 – kuldmedal ja Diplome d´Honneur, maailmanäitus EXPO, Brüssel;

1960, 1972, 1979, 1985, 1987 - hõbe- ja pronksmedalid, Üleliiduline Rahvamajandussaavutuste

näitus, Moskva.

Leida Jürgen lõpetas ENSV Riikliku Kunstiinstituudi prof. Maks Roosma õpilasena 1952.a.

Aastatel 1955-1990 töötas kunstnikuna Leningradi Kunstilise Klaasi Tehases. 1965.a.

spetsialiseerus tehas kristalli tootmisele ja oli üks tuntumaid toonases Nõukodude Liidus.

Leida Jürgen kujundas suuri kristallkomplekte ja dekoratiivseid vorme, täitis tellimustöid.

Slaaviliku detailirikkalt vohava vormikultuuri kõrval paistavad Jürgeni kristallvormid silma


Поделитесь с Вашими друзьями:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10   11




База данных защищена авторским правом ©shkola.of.by 2022
звярнуцца да адміністрацыі

    Галоўная старонка