Juhtekspert: Arvo Järvet



старонка3/6
Дата25.04.2016
Памер321.67 Kb.
#29754
1   2   3   4   5   6


Allikad

Vara valla territooriumil arvestatava suurusega (tootlikkusega) allikad puuduvad. Alajõe ja Amme jõe äärsetel aladel esineb üksikuid põhjavee väljakiildumise kohti, kus väljub põhjavett vahetult jõesängiga piirneval alal ka suhteliselt veevaesel ajal. Sellest tulenevalt allikaid käesolevas KSH aruandes pole võimalik käsitleda, kuid põhjavee väljakiildumiskohtades, sh ajutiste allikate alal tuleb neid kohti ehituslikult arvestada. Peamine oleks ajaloolise kogemuse arvestamine ehituste ja rajatiste paigutamisel, milleks saab kasutada ka kohalike elanike kaasabi, sest nemad teavad selliseid kohti kätte juhatada. Samuti on neil inimestel kujunenud hinnang, kasvõi mälestustes ajutiselt märgade alade veeolude kohta.



3.1.4 Peipsi järve vee-, temperatuuri- ja jäärežiim
Vara valla territooriumiga piirneva Peipsi järve hüdroloogiliste tingimuste iseloomustamiseks saab kasutada Praaga veemõõteposti andmeid. Vaatluskoht paikneb Emajõe suudmest 0.2 km vastuvoolu. Peipsi järv ning selle kaldavöönd on Vara valla lõigus ühelaadne ning muutusi hüdroloogilistes tingimustes Praagaga võrreldes ei esine. Piirkonna hüdroloogiline iseloomustus on antud Praaga vaatlusposti andmete alusel, sh üldandmed järve veerežiimi kohta (tabel 3.1).

Regulaarsed aastaringsed hüdrometeoroloogilised vaatlused, sealhulgas ka jäävaatlused algasid Praagal 1946.a. seoses pärast II Maailmasõda alaliselt tegutsevate täiendavate veemõõtepostide rajamisega.


Veerežiim.

Peipsi järve keskmine veetase on Praaga mõõteposti andmeil 30,01 m üle merepinna. Peipsi järve kuude keskmiste veeseisude režiimis on täheldatavad kaks maksimumi (mais ja detsembris) ning kaks miinimumi (märtsis ja oktoobris). Detsembri kõrgseis on vähe märgatav, sest ta ületab oktoobri madalseisu kõigest 5 cm võrra. Talvine (märtsi) madalseis on kõigest 2 cm madalam oktoobri madalseisust. Kevadine (mai) veetaseme kõrgseis ületab talvise madalseisu 63 cm võrra, mis on ühtlasi keskmise veeseisuga aasta kuude keskmiste veeseisude amplituud.


Üleujutus Peipsi rannikul Varnja-Praaga vahemikus algab niipea, kui veeseis ületab keskmise veetaseme, so kõrguse 30,01 m. Eriti märgatav on üleujutusala suurenemine veeseisude puhul 30,0 ja 30,7 m vahemikus, mil järv ujutab üle kuni 4 km2 suuruse ala.
Madalaim veeseis pakub huvi navigatsiooni ja äravoolutingimuste hindamise seisukohalt. Keskmine madalaim veeseis jäävabal perioodil on 29,67 m. Kuupäevaliselt see esineb keskmiselt 10 oktoobril. Suvine madalaim veeseis kõigub 30,54 m ja 29,02 m vahel. Talvine madalaim veeseis esineb mõnedel aastatel keskmiselt 5 detsembril ja tema kõrgus on 29,61 m, mõnedel aastatel 23 märtsil kõrgusega 29,77 m. Talvine madalaim veeseis kõigub 30,45 m ja 28,97 m vahel. Viimane on ühtlasi madalaim veeseis, mis Peipsil seniajani on täheldatud.
Lisaks esinevad Peipsil veetaseme lokaalsed erinevused, mis on põhjustatud aju-pagu nähtusest ja šeissidest. Selle tulemusena on veetase ajutiselt järve erinevates osades erinev. Aju-pagu nähtuse esinemisest põhjustatuna võib veetaseme erinevus kesta mõni tund kuni 3–4 päeva. Šeissi esinemine on ebaselgem, lühemaajalisem ja veetaseme muutused väiksemad. Aju-pagu (kuni 10 cm veetaseme erinevus) võib esile kutsuda püsiva ühesuunaline tuul kiirusega 5–6 m/s ja kestusega mõni tund. Suurema amplituudiga aju-pagu esineb kevadeti mais ja suvel augustis (veetaseme muutus tavaliselt kuni 30 cm) ning sügisel septembris-oktoobris (kuni 40 cm).
Temperatuuri- ja jäärežiim.

Peipsi järve soojus- ja jäärežiimi määravad ära tema asend parasvööndi põhjaosa väga muutlike ilmastikutingimustega piirkonnas ning tema morfomeetrilised iseärasused – suur pindala ja väike sügavus. Viimane asjaolu on küll oluline peamiselt jäävabal perioodil (lainetuse mõju ulatub enamasti põhjani, mistõttu järvedel tavaline temperatuurikihisus on lühiajaline ja ebastabiilne).


Peipsi järvel esineb jääkate igal talvel, kuid selle kestvus, samuti jääkatte moodustumise ja lagunemise aeg võivad talviti olla üsna erinevad. Käesolevas ülevaates on kasutatud jäärežiimi iseloomustamisel järgmisi näitajaid:

  • kuupäevalised karakteristikud: jäänähete alguse, püsiva jääkatte alguse, jääkatte lõpu ja jäänähete lõpu kuupäevad;

  • perioodi karakteristikud (ajavahemikud): jääkatte moodustumise, püsiva jääkatte ja jääkatte lagunemise kestus.

Jääkatte moodustumise ehk kujunemise aega nimetatakse ka sügiseste jäänähete perioodiks ning jääkatte lagunemist kevadiste jäänähete perioodiks. Analoogselt võime jääkatte perioodi nimetada talviste jäänähete perioodiks. Sügisel hakkab jää tekkima Peipsil tavaliselt novembris, jäänähtuste keskmine algus järvel on novembri II dekaadi algul ning püsiva jääkatte keskmiseks alguseks on novembri lõpp. Jäärežiimi iseloomustamiseks leiti kõigepealt jäänähetega seotud keskmised kuupäevad ning jäänähetega seotud perioodide keskmised kestused (tabel 4). Suurima paksuse saavutab jää märtsis, keskmiselt 54 cm, külmadel talvedel on jääkatte paksus maksimaalselt 50–80 cm, karmidel talvedel kuni 1 meeter. Püsiva jääkatte keskmine pikkus on 113 päeva. Püsiva jääkatte lõpuks on aprilli esimene pool ning järve jääst puhastumine toimub aprilli lõpus.
Tabel 4. Jäänähete keskmised algus- ja lõpukuupäevad ning jäänähetega seotud perioodide keskmised kestused

Jäänähete algus
Jääkatte algus

Jääkatte lõpp

Jäänähete lõpp

15.nov

15.dets

07.aprill

26.aprill

Jääteke

Jääkate

Jää lagunemine

Jääperiood

30 päeva

113 päeva

18 päeva

161 päeva

Jäänähete alguse- ja lõpukuupäevi on analüüsitud vaid Mustvee vaatlusposti andmetel, mille vaatlusrida algab 1922. aastaga. Püsiv jääkate on sagedamini tekkinud detsembri teises dekaadis – 21 aastal. Kahel korral on püsiv jääkate tekkinud veebruaris, ühel aastal märtsis. Püsiva jääkatte lõpp on esinenud kõige sagedamini aprilli teisel dekaadil – 26 aastal, kahel korral on see esinenud juba jaanuaris ning hiliseimateks on olnud esinemised mais (vaadeldava perioodi jooksul viiel aastal). Jäänähete lõpp on esinenud võrdselt kahekümnel korral aprilli teisel ja kolmandal ning mai esimesel dekaadil.


Keskmiseks jääkatte lagunemise alguskuupäevaks (jääkatte lõpuks) on 7. aprill ning varaseim jääkatte lõpp oli 27. jaanuaril 1992. aastal ning hiliseim 5. mail 1924. aastal. Jääkatte lagunemise puhul on erinevus soojade või külmade talvede vahel väike, ulatudes 3-4 päevani. Jäänähtuste keskmiseks lõpukuupäevaks on 26. aprill. Varaseim jäänähtuste lõpp oli 25. veebruaril aastal 1990 ning hiliseim 27. mai aastal 1926.

Lainetus.

Peipsi järve lained on lühikesed ja järsud. Suvel, kui tuule kiirus on vahemikus 3–5 m/s, kujunevad lained kõrgusega 40–60 cm. Väikelaevadele võib ohtlikuks osutuda lainetus kõrgusega 1.2–1.3 m, mis kujuneb tuule tugevuse korral kuni 10 m/s. 9-pallise tormi korral, kui tuule kiirus ulatub kuni 20 m/s, tekivad lained kõrgusega 2.3–2.4 m, mis välistavad laevaliikluse Peipsil. Praaga-Varnja vahemikus oleval järveosal (2–3 km kaugusel kaldast) sõltub lainete kõrgus suuresti tuule suunast. Näiteks tuul kiirusega 10 m/s tekitab sadamalähedasel järveosal lainetuse järgmiselt:

N- ja W-tuul laine kõrgus 0.4–0.6 m;

S-tuul laine kõrgus 0.6–0.8 m;

E-tuul laine kõrgus 0.8–1.0 m.

Kuna Peipsil võib tekkida lühike ja järsk laine kiiresti, siis on Kavandatav Liivanina paadisadam Koosa jõe suudmes ka varjusadamaks väiksematele alustele.



3.1.5 Peipsi rannavööndi iseloom, taimestik ja loomastik
Peipsi järve rannavöönd on vaadeldavas kohas madal ja lauge. Muutused ranna morfoloogias ei ole tingitud mitte niivõrd lainetuse mõjust, vaid suur osa on olnud muudel protsessidel, eelkõige tormidel. Tormidega kaasneb kõrge ajuveeseis, mis paigutab rannavööndis rohkem materjali ümber kui mistahes lainetus tormist väiksema tuule kiiruse korral.
Viimastel aastakümnetel on ilmnenud roostiku laienemine, millega on kaasnenud muutused ülejäänud suurtaimestiku liigilises koosseisus ja ohtruses. Pilliroo varjus on kohati tekkinud kasvuvõimalusi tormikartlikumatele liikidele. Selle tulemusena on rannavöönd suuremal määral taimestunud.
Suurtaimestik

Suurtaimestik katab järve pindalast vaid mõne protsendi, kuid madalaveelistel kaldaaladel on taimestikuga kaetud ala viimasel neljakümnel aastal aeglaselt laienenud. Koos eutrofeerumisega on laienenud makrofüütide leviala lõunast põhja poole. Veetaimestiku põhjal võib leida nii heas kui halvas seisundis kaldalõike. Taolised muutused on aset leidnud ka Praaga ja Varnja vahelisel rannalõigul, kus tiheda veetaimestikuga alad vahelduvad hõredamate kooslustega. Kohtades, kus esineb tihe roostik, ei jätku ruumi ja valgust teistele liikidele ning roostikus toimub täiendav setete akumulatsioon võrreldes vabaveeliste aladega. Seepärast peetakse enamikel juhtudel järve kaldavööndile kasulikuks hõreda taimestikuga ja vabaveelisi alasid.


Fütoplankton.

Peipsi vetikafloorat peetakse liigirohkeks. Domineerivad on tavaliselt ränivetikad (Melosira granulata, Melosira binderana, Stephanodiscus astraea) ja teised rohketoiteliste vete liigid. Kuumadel suvedel tuulevaikse ilmaga tekitavad vee õitsemist massiliselt paljunevad sini- ja ränivetikad. Peipsi fütoplanktoni primaarproduktsioonitase on võrdlemisi kõrge.


Põhjaloomastik.

Pikemaajaliste hüdrobioloogiliste uuringute andmeil on põhjaloomastiku kooslused Peipsis suhteliselt heas ja püsivas vahekorras, sest need liigid on reostuse suhtes vähemtundlikud ja planktonist inertsemad. Põhjaloomastiku biomassis on ülekaalus hironomiidi vastsed. Kõige rohkem on eutroofsetele järvedele tüüpilisi liike (Chironomus plumosus, Potamothrix hammoniensis jt.) (Timm jt 1994). Hästi aereeritaval kivisel ja liivasel põhjal esineb tihti arvukalt ka mitmeid hapnikunõudlikke relikte (Lamprodrilus isoporus, Pallasea quadrispinosa jt.). Suurtest karpidest on massiline rändkarp, kelle biomass on hinnanguliselt ühes suurusjärgus kogu fütoplanktoni biomassiga.


Kalastik.

Soodsa hapnikurežiimi ja rikkaliku toidubaasi tõttu on Peipsi üks paremaid kalajärvi Euroopas. Parematel aastatel on väljapüük ulatunud kuni 35–40 kg/ha. Järvele annavad suure kalamajandusliku väärtuse küllalt soodsad elutingimused nii külma- kui soojaveelistele kaladele. Esimeste hulka kuuluvad peipsi siig, rääbis, tint ja luts, teistest on tähtsamad latikas ja koha.


Kalastikuliselt tüübilt on Peipsi tindi-latika-ahvenajärv. Neil liikidel on siin head sigimis- ja toitumistingimused, nad võivad saada väga arvukateks. Tähtsamate väärtuslike töönduskalade hulka kuuluvad veel rääbis, koha, haug ja siig. Püügist ja loodusolude muutustest tingituna on suuresti varieerivad rääbise ja koha varud. Rääbise üheks vähenemise põhjuseks peetakse eutrofeerumist ja sellega kaasnevat madala kaldavööndi mudastumist – rääbise kudu mattub muda alla. Tervikuna on kalastiku muutused Peipsi järves olnud väikesed ja selle seisundit võib hinnata heaks.
Linnustik.

Linnuatlase andmetel pesitseb Peipsi järvel ja selle lähemas ümbruses 172 linnuliiki. Võrreldes varasemate aegadega on järve linnustik läbi teinud suuri muutusi. Kahanenud on rannaniitudega seotud liikide arvukus, mis on asendunud roostikke asustavate liikidega. Levinumad pesitsejad on tuttpütt, sinikael-part, tuttvart, valgesilm-vart, täpikhuik, vesikana, kiivitaja, tikutaja, metskurvits, naerukajakas, ja kõrkja-roolind. Linnuhoiualal kaitstakse viupardi (Anas penelope), suur-laukhane (Anser albifrons), rabahane (Anser fabalis), sõtka (Bucephala clangula), väikeluige (Cygnus columbianus bewickii), laululuige (Cygnus cygnus), hallpõsk-püti (Podiceps grisegena) ja kaldapääsukese (Riparia riparia) elupaiku.


Peipsi järve jõgede ja ojade suudmealad on kevadrändel olevatele lindudele tähtis toidubaas kuna suudmealad vabanevad jääst märksa varem kui järv ise. Arvukamad kevadised peatujad on merivart, puanpea-vart, tuttvart, sõtkas ja väikeluiged. Kogu järve läänekallas on sukelpartidele (sõtkas, tuttvart, merivart, tõmmuvaeras ja aul) sügisrände aegne puhke- ja toitumiskoht. Peipsi järv oma madalaveelise kaldaalaga ja rikkaliku toidubaasiga on ka sügisrändel olevate väikeluikede oluline toitumiskoht. Arvukas läbirändaja on tikutaja, kes toitub kinnikasvanud jõesuudmetes. Peipsi järv on väikekajakate oluline toitumisala, mis kuulub selle liigi 20 tähtsama rändepeatuskoha hulka Euroopas.
Vahekokkuvõte: Vara valla kohal Peipsi järve veeala ja rannavööndi iseloomulikud loodustingimused järgmised:

  • järve kaldavöönd on madal, küllalt sirge rannajoonega, järvele avatud veeala.

  • Veetase võib kõikuda keskmise veetaseme suhtes -1,0 kuni +1,8 m. Aastas on täheldatavad kaks veetaseme maksimumi (augustis-septembris ja detsembris) ning kaks miinimumi (märtsis-aprillis ja oktoobris).

  • Piirkonnale on iseloomulikud aju- ja pagunähud: veetase on kõrgem kirde- ja idatuultega ning madalam loode- ja läänetuultega.

  • Käsitletava ala piirkonnas on väljakujunenud kuhjeline rannavöönd, kus setete pealmistes kihtides on peamiselt liiv.

  • Valla ala jääb osaliselt Natura 2000 võrgustiku Emajõe-Suursoo hoiualale.

  • Lindudest võib Loode-Peipsi hoiualal enim esineda peamiselt rändel peatuvaid ja toituvaid liike nagu viupart, suur-laukhani, rabahani, sõtkas, väikeluik, laululuik ja hallpõsk-pütt.



3.1.6 Kaitstavad loodusobjektid
Vara valla üldplaneeringu seisukohalt on oluline iseloomustada kaitseväärtusega alasid ja objekte ning varasemates maakonnaplaneeringutes määratud väärtuslikke alasid. Looduskaitseseaduses § 14 on sätestatud, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta:

1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet;

2) koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid;

3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;

4) anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks;

5) anda projekteerimistingimusi;

6) anda ehitusluba.

Vara vallas on järgmised kaitsealad:

Vara vallas on viis kaitsealade kategooriasse kuuluvat üksust:



  1. Emajõe-Suursoo looduskaitseala (osaliselt).

  2. Kääpa maastikukaitseala (osaliselt).

  3. Välgi looduskaitseala.

  4. Alatskivi-Padakõrve looduskaitseala (osaliselt).

  5. Alatskivi parkmets (Alatskivi m/k pargimets).

Vara vallaga piirneb Luunja vallas olev Pähklisaare maastikukaitseala.
Vara valla olulisemaks looduskaitseliseks väärtuseks on Emajõe-Suursoo looduskaitseala, mis kuulub ka Natura 2000 võrgustiku alade hulka. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k kehtestati Emajõe-Suursoo loodusala Tartu maakonnas loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide ja II lisa liikide elupaikade kaitseks. Pindala 22 870 ha. Kaitstavad elupaigatüübid: vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), huumustoitelised järved ja järvikud (3160), jõed ja ojad (3260), rabad (7110), siirde- ja õõtsiksood (7140), vanad loodusmetsad (9010), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), siirdesoo- ja rabametsad (91D0). Liigid, kelle elupaiku kaitstakse: harilik tõugjas (Aspius aspius), harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), harilik vingerjas (Misgurnus fossilis); laiujur (Dytiscus latissimus).
Hoiualad

Vara valla Peipsi järve rannaala jääb kogupikkuses, st 4 km lõiguna Emajõe suudmeala hoiualale, mis on moodustatud Tartu maakonnas linnudirektiivi I lisa linnuliikide ja I lisast puuduvate rändlinnuliikide elupaikade kaitseks. Pindala 34 180 ha. Liigid, kelle elupaiku kaitstakse: rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus), sinikael-part (Anas platyrhynchos), rägapart (Anas querquedula), suur-laukhani (Anser albifrons), rabahani (Anser fabalis), kaljukotkas (Aquila chrysaetos), suur-konnakotkas (Aquila clanga), punapea-vart (Aythya ferina), tuttvart (Aythya fuligula), hüüp (Botaurus stellaris), sõtkas (Bucephala clangula), öösorr (Caprimulgus europaeus), mustviires (Chlidonias niger), must-toonekurg (Ciconia nigra), roo-loorkull (Circus aeruginosus), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), väikepistrik (Falco columbarius), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), rohunepp (Gallinago media), merikotkas (Haliaeetus albicilla), punaselg-õgija (Lanius collurio), hallõgija (Lanius excubitor), väikekajakas (Larus minutus), naerukajakas (Larus ridibundus), mudanepp (Lymnocryptes minimus), väikekoskel (Mergus albellus), suurkoovitaja (Numenius arquata), kalakotkas (Pandion haliaeetus), täpikhuik (Porzana porzana), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), teder (Tetrao tetrix tetrix). Emajõe suudmeala hoiuala on mõeldud esmajoones rändel peatuvate lindude peatuspaigana ning toidubaasina arvestatakse peamiselt vetikaid. Täpsustavate inventuuride tegemisele seni pole asutud.


Hoiualale kehtib Looduskaitseseaduse § 32 ja § 33 sätestatud kaitsekord. Natura alade kaitse korraldamise põhimõtteks on, et alustada või jätkata võib kõiki tegevusi, mis ei ohusta ega kahjusta sellel alal kaitstavate liikide soodsat seisundit ning alade terviklikkust. Hoiualadel on keelatud hävitada ja kahjustada elupaiku, mille kaitseks hoiualad on moodustatud, ning kaitstavaid liike oluliselt häirida. Keelatud on ka tegevus, mis seab ohtu elupaikade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.
Looduskaitse üksikobjektid

Kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt, nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank, astang, paljand, koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse Looduskaitseseaduse alusel. Kaitstavad looduse üksikobjektid Vara vallas on:



  1. Kollase nartsissi kasvukoht (Looduslik kollase nartsissi kasvukoht) Sookalduse külas.

  2. Vara pagi tammed.

  3. Vara rahvamaja park ja allee.

  4. Triitsu tamm Põdra külas.

  5. Vara kiriku ohvritamm.

  6. Rändrahn Pollikivi Sookalduse külas.






Поделитесь с Вашими друзьями:
1   2   3   4   5   6




База данных защищена авторским правом ©shkola.of.by 2022
звярнуцца да адміністрацыі

    Галоўная старонка