Elbe jõgi L. A. Mellini kaardil 1796, ülemjooksul Hellenurme jõgi, alamjooksul Keeri järvest allavoolu Ulila jõgi




Дата канвертавання24.04.2016
Памер7.43 Kb.
Elva jõgi (Elbe jõgi L.A. Mellini kaardil 1796), ülemjooksul Hellenurme jõgi, alamjooksul Keeri järvest allavoolu Ulila jõgi.
Elva jõgi algab Valgjärvest Otepää kõrgustikul, keskjooksul läbib ta Kagu-Eesti lavamaa ning alamjooksul voolab Võrtsjärve nõos suubudes Emajõkke selle parempoolse lisajõena. Jõe pikkus on 72 km, 456 km² suurune valgala on pikk ja kitsas, lõuna-põhja suunas välja veninud ja hõreda jõgedevõrguga. Umbes Hellenurmest alates voolab Elva jõgi vanas mattunud ürgorus. Jõgi on suure languga – 144,3 m. Keskmine lang 2 m/km on jõe piires ebaühtlaselt jaotunud: suurim lang on jõe ülemjooksul, alamjooksul aga ainult 0,03 m/km. Siin, alamjooksul, Mosina endisest veskipaisust alates on orulamm 1,2-1,5 km lai. Karijärvest põhja pool oru lamm laieneb 2-3 km-ni ja jõgi voolab läbi kaheosalise Keeri järve. Jõgi silmuskleb lamminiitude e luhtade vahel.
Lamminiidud on poollooduslikud kooslused, mis on tekkinud jõgede kaldaalade lagedaks raiumise tagajärjel. Lamminiidud säilivad ainult tänu nende iga-aastasele niitmisele koos heina koristamisega. Olulisim looduslik tegur lamminiitudele iseloomuliku elustiku kujunemisel on perioodiliselt korduvad ning setetena uusi toitaineid niidule kandvad üleujutused. Luhtade taimestik koosneb valdavalt valgus- ja niiskuslembestest metsa- ja niidutaimedest. Niidul kasvab palju kõrrelisi ja tarnu.

Viimase viiekümne aastaga on lamminiitude pindala Eestis vähenenud 10 korda. Nende kadumise põhjus on olnud traditsioonilise kasutusviisi – niitmise – lakkamine.

Niitmise lõppedes niidud kuivemal pinnasel võsastuvad või niiskematel aladel kõrgrohustuvad.

Elva jõgi on suhteliselt puhtaveeline, sest voolab valdavalt loodusmaastikus.

Elva jões eluneb sõõrsuuliik ojasilm (Lampetra planeri) ja 22 kalaliiki: jõeforell (Salmo trutta trutta morpha fario), haug (Esox lucius), angerjas (Anguilla anguilla), särg (Rutilus rutilus), turb (Leuciscus cephalus cephalus), säinas (Leuciscus idus), lepamaim (Phoxinus phoxinus phoxinus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), mudamaim (Leucaspius delineatus), linask (Tinca tinca), rünt (Gobio gobio), viidikas (Alburnus alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger (Carassius carassius), trulling (Nemacheilus barbatulus barbatulus), luts (Lota lota), luukarits (Pungitius pungitius pungitius), ahven (Perca fluviatilis), raudkiisk (Spinachia spinachia) ja võldas (Cottus gobio). Mõnelpool esineb ka jõevähki. Jõgi on elupaik paljudele veelindudele, tavalised on sinikael-pardid (Anas platyrhynchos) ja sõtkas (Bucephala clangula), keskjooksul võib kohata ka jäälindu (Alcedo atthis ispida). Vee-elustik on väga mitmekesine. Igaüks võib soovi korral vaadelda jõevees aeglaselt ringiliikuvaid hämmastavaid oleseid, kes elavad torujates majakestes, mis on ehitatud nende endi poolt põhjas leiduvast materjalist: liivast, kividest, taimeosadest. Rahvapäraselt kutsutakse neid puruvanadeks, teadusliku nimega ehmestiivaliste vastsed.
Eestist on leitud 172 liiki ehmestiivaliste valmikuid, kes on hallikad liblikataolised olendid. Pärast paarumist munevad nad veepinnale või veealustele kivdele ja taimedele. Munast arenevad kuue jalaga vastsed. Osa neist hakkavad kiiresti endale maja ehitama, mis valmib mõnekümne minuti või mõne tunniga. Maja valmistatakse süljenäärmetest erituvast kleepuvast ainest, mille külge nad liimivad käepärast materjali – seisuvees taimeosi, voolavas vees liiva ja kivikesi, sest see on kaalult raskem ja aitab voolusurvele vastu panna. Majast ulatavad välja ainult pea ja rindmik, mille külge kinnituvad 3 paari jalgu. Ohu korral tõmbab vastne pea majja varjule ja suleb avavuse oma kõva sileda pealaega. Kui koda kasvavale vastsele kitsaks jääb, ehitatakse jupike juurde. Mida pikem ja haralisem on varjupaik, seda väiksem on tõenäosus koos majaga kalade kõhtu sattuda.

Maja on liigispetsiifiline ja selle järgi on võimalik neid määrata. Teaduskeeles on majaga ehmestiivalised vanalased nt järvevanalased. Kõik puruvanad ei ehita maju. Selliseid ehmestiivalisi, kes valmistavad toidu hankimiseks võrgendist püünisvõrgud või noodad, kutsutakse ehmeslasteks. On taimtoidulisi ja lihasööjaid puruvanasid.



Kõik kalamehed tunnevad puruvanasid hästi, sest need sobivad õngesöödaks.


База данных защищена авторским правом ©shkola.of.by 2016
звярнуцца да адміністрацыі

    Галоўная старонка